Haridustehnoloogilise uurimistöö analüüs

Pealkiri: Haridustehnoloogilised abivahendid töös õpiraskustega õpilastega (Pärnu kooli näitel)

Autor: Maris Üürike

Tänapäeva noored kasutavad erinevaid nutiseadmeid väga tihti mitmetel eesmärkidel (meelelahutus, õppimine, suhtlemine jne). Samuti kaasavad nutiseadmeid oma igapäeva töösse ka paljud koolid, et muuta õppimine lastele põnevamaks ja uuenduslikumaks. Iga noor omab mõnda nutiseadet ning eesmärk on need hariduse heaks tööle panna. Töö autor soovib teada, kas erivajadustega laste puhul on võimalik õppetööd nutiseadmete abil lihtsustada.

Käesoleva magistritöö kirjutaja eesmärgiks oli uurida õpiraskustega õpilaste ning õpetaja-praktiku arvamusi ning hinnanguid haridustehnoloogiliste abivahendite kasutamise kohta igapäevases õppetöös. Kas ja kuivõrd aitab nutiseadmete kaasamine õppetöösse õpiraskustega õpilastel riiklikus õppekavas ettenähtud tulemusi saavutada. Kuna autor töötab ise õpiraskustega õpilaste klassiõpetajana, siis tekkis tal antud teema vastu isiklik huvi ja ta otsustas seda lähemalt uurida.

Selles magistritöös püütakse vastuseid leida järgmistele uurimisküsimustele:

1. Kas ja kuivõrd suurendab õpilaste õpimotivatsiooni nutiseadmete kasutamine õppetöös?  

2. Mil viisil toetab nutiseadmete igapäevane süsteemne integreerimine õppeprotsessi õpiraskustega õpilaste õppetööd?

3. Kui tähtis on õpilase jaoks nutiseadme kasutamine?

4. Millised on nutiseadmete positiivsed ja negatiivsed mõjud õpiraskustega õpilastele?

5. Mil määral on vajalik haridustehnoloogiliste vahendite kasutamine õpiraskustega õpilaste õppetöös õpetaja-praktiku hinnangul?

Uurimistöö struktuur on järgmine:

1. Sissejuhatus

2. Neli peatükki (õpiraskustega õppija, haridustehnoloogia õppetöös, metoodika, uurimistulemused)

3. Arutelu

4. Kasutatud allikad

5. Lisad

Esimeses peatükis räägitakse õpiraskustega õppijast - avatakse selle mõiste ja olemus. Samuti selgitatakse õpiraskuste tekkimise põhjuseid ja tuuakse välja erinevaid võimalusi, kuidas õpiraskustega õpilast toetada ja õpetada. Teises peatükis tehakse juttu haridustehnoloogiast õppetöös ja sellest, kuidas kasutada seda õpiraskustega õpilaste õpetamisel. Kolmandas peatükis räägitakse selle magistritöö metoodikast. Põhjendatakse uurimismeetodi valikut, kirjeldatakse uurimisprotseduuri, tuuakse välja uuringu eesmärk jne. Neljandas peatükis võetakse kokku uurimistulemused.

Töö autor otsustas kasutada uurimistöö metoodikana tegevusuuringut, kuna seda meetodit on võimalik kasutada peaaegu igas olukorras, kus katsetatakse inimesi, ülesannet või protseduure. Tegevusuuring on segu nii uurimusest kui ka praktikast. Selline meetod on põnev ja huvitav kõikidele haridusvaldkonnas töötavatele inimestele (õpetaja, teadlane jne). Antud magistritöös kasutati osalusvaatlust ning poolstruktureeritud intervjuud.

Töö teoreetilises osas antakse ülevaade õpiraskustest, nende tekkepõhjustest, õpiraskustega õppija toetamise võimalustest, haridustehnoloogiast tänapäeva digitaalses maailmas, selle positiivsetest ja negatiivsetest mõjuritest õpiraskustega laste õppetöös.

Töö empiirilises osas antakse ülevaade kasutatud metoodikast ning läbiviidud uuringu tulemustest.

Kaks osa on omavahel kooskõlas. Valitud meetodid aitavad teoreetilises osas esitatud punkte uurida.

Selle magistritöö tulemused viitavad sellele, et õpetajad ja õpilased on nutiseadmete kasutamisega õppetöös üldjuhul rahul. Sellised tunnid mööduvad kiirelt ja põnevalt. Õpilased õpivad märkamatult läbi mängu palju uut. Samas on selle kohta ka mõned negatiivsed arvamused. Nimelt õpetaja ei kasuta õppetöös spetsiaalselt õpiraskustega lastele väljatöötatud ülesandeid või mänge.

Esimese uurimisküsimusega soovis autor välja selgitada, kui motiveeritud on õpilane õppima, kui ta saab selleks kasutada nutiseadmeid. Tulemuseks saadi, et õpilased tahavad õppetöös nutiseadmeid kasutada, kuid motivatsiooni tõmbab alla see, kui kõigil nutiseadmeid ei ole. Näiteks uuritavas klassis oli telefon vaid seitsmel õpilasel ning see tekitas neis alaväärsustunde.

Teise küsimuse eesmärgiks oli uurida, kas ja kuidas toetab nutiseadmete kasutamine õppetöös õpiraskustega lapsi. Selgus, et tänapäeva õpilased on üsna püsimatud ja nutiseade aitab muuta materjali arusaadavamaks ja huvipakkuvamaks.

Kolmanda küsimusega sooviti teada, kui olulne on õpilase jaoks nutiseadme kasutamine. Enamus õpilasi arvas, et nutiseadmed rikuvad silmi ja igapäevane kasutamine võib tüütuks muutuda. Vaatluse põhjal leidis aga õpetaja, et nutiseade on õpilastele erinevate toimingute jaoks väga olulised. Õpetaja jõudis järeldusele, et õppetöös tuleb kasutada rohkem erinevaid keskkondi ja teha mitmeid toiminguid.

Neljas küsimus keskendus nutiseadmete ja haridustehnoloogiliste keskkondade positiivsetele ning negatiivsetele mõjudele. Negatiivsena tõid lapsed välja silmanägemise halvenemise. Vaatlustulemiste põhjal toodi välja negatiivne mõju laste füüsisele. Lisaks leiab õpetaja, et mängud, mida lastele meeldib mängida, on liiga vägivaldsed. Positiivsete mõjude poolest tõid lapsed välja selle, et tunnid on põnevamad ja lisaks õpikutele saab ka internetist infot lisaks otsida. Samuti meeldis lastele, et nutitundides ei pea ise kirjutamisega vaeva nägema ning et tahvelarvuti ekraani on mugavam vaadata kui telefoni. Õpetaja arvates pole mõtet lastele nutiseadmete kasutamist keelata, pigem suunata neid õigeid keskkondi külastama.

Viienda uurimisküsimuse vastused jagunesid peaaegu pooleks. Kuus õpilast arvas, et kui kõik vajalikud programmid eelnevalt koos õpetaja selgeks teha, siis ei tohiks e-tasemetööd midagi hullu olla. Neli õpilast olid siiski kahtleval seisukohal ja polnud oma võimetes uusi meetodeid kasutada kindlad.

Minu jaoks uus teadmine on näiteks see, et ma polnud enne e-tasemetöödest midagi kuulnud. Olen siiski harjunud, et nii eksameid kui ka tasemetöid tehakse koolides paberi peal.

Selle töö põhjal oleks huvitav edasi uurida sama teemat teiste Eesti koolide näitel. Antud uurimistöö oli koostatud vaid Pärnu kooli näitel. Lapsed ja õpetajad on igalpool erinevad,seega võib uurimusest selguda midagi põnevat ja uut.